Jaapani sündroom

japan

Käesolev kirjutis on inspireeritud ja baseerub suuresti, kuid mitte ainult, ajakirja Foreign Policy veebilehel 30. septembril ilmunud artiklil The Japan Syndrome. Sel aastal möödus Hiina majandus (sisemajanduse koguproduktist lähtuvalt) Jaapanist ja on nüüd maailmas USA järel suuruselt teine. Hiina majandusmudel baseerub paljuski Jaapanile edu toonud mudelil – sisemaiseid investeeringuid rahastatakse madalate kuludega toodetut eksportides. Samal ajal, et säilitada oma toodete konkurentsivõime maailmaturul, hoitakse oma rahvusvaluuta teiste valuutade suhtes odavana. Kuigi Jaapan on jätkuvalt tugev ekspordiriik, siis suhteliselt vähe on räägitud 1985. aastal toimunud strukturaalsest muutusest, mille tulemusena Jaapan küll säilitas oma eksportööri rolli, kuid elas sisemajanduses läbi mitmeid buume ja kriise ning lõpetas praeguseks ligi kaks dekaadi kestnud stagnatsioonis.

On 1985. aasta september, maailma toonaste suurriikide omavahelised kaubandussuhted on muutunud teravaks. USA majandus on lõpuks suutnud väljuda 80-ndate algusaastate majanduslangusest ja viimase aasta-pooleteise jooksul kogenud üle 5% majanduskasvu, samas on jooksevkonto defitsiit tõusnud toona enneolematu 3%-ni sisemajanduse koguproduktist. Lisaks on USA dollar alates 80-ndate algusest oma peamiste kaubanduspartnerite valuutade suhtes tugevnenud rohkem kui 50%. Olukord on täpselt vastupidine teiste G5 (G5 moodustasid sel ajal USA, Lääne-Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Jaapan) suurriikide majandustes. Majanduskasv on olnud negatiivne, samas on jooksevkontod tohutus ülejäägis. Kuna jooksevkonto puudujääki finantseeritakse üldjuhul välisrahaga, siis nagu ka täna, olid suurimateks USA riigivõlakirjade ostjateks suurimad ekspordiriigid – toona Jaapan ja Lääne-Saksamaa. Dollari tugevnemise tõttu on USA tooted kaotanud koduturul konkurentsivõime ja turg on üle ujutatud odavamate Euroopas ja Jaapanis toodetud kaupadega. Protektsionism on tõusuteel. Eelkõige kehtestab tollimakse ja impordipiiranguid USA. Maailm seisab kaubandussõja lävel.

22. septembril 1985 kohtuvad G5 rahandusministrid ja keskpankade presidendid New Yorgi Plaza hotellis, et allkirjastada järgnevaks kaheks aastaks ette nähtud koordineeritud ja planeeritud rahapoliitiline kava – nn. Plaza Accord. Kokkulepe, mis oli serveeritud kui kasvu eksportimine majanduslanguses vaevlevatesse Euroopasse ja Jaapanisse sisaldas endas siiski otsust USA dollari kontrollitud devalveerimiseks teiste G5 riikide rahvusvaluutade suhtes, mille eesmärgiks oli parandada USA kaubavahetusbilanssi ja taastada USA toodangu konkurentsivõime kodu- ja välisturul. Leping hõlmas endas kokkulepet lubada kontrollitud viisil USA dollaril odavneda. Samuti lepiti kokku, et iga riik viib sisse vajalikud majanduspoliitilised muudatused ja dollari odavnemise saavutamiseks sekkuvad G5 keskpangad aktiivselt valuutaturgudele. 1 USA dollar on väärt ligikaudu 240 Jaapani jeeni.

Järgneva kahe aasta jooksul nõrgeneb USA dollar oma peamiste kaubanduspartnerite valuutade suhtes 50%. 1987. aasta lõpul on 1 dollar väärt ligikaudu 120 jeeni. Pisut rohkem kui kahe aastaga on Jaapani toodete hind ameeriklaste jaoks kahekordistunud. Ekspordile ja siseriiklikele investeeringutele orienteeritud majandusmudeli puudus on üldjuhul sisetarbimise mandumine. Põhjuseks on tavaliselt võimalikult madalal hoitud tööjõukulud ja odav rahvusvaluuta, mis pärsib tarbijate ostujõudu ning sellistes tingimustes ei saagi tekkida arvestataval määral tarbivat keskklassi. Kui kaasaegses majandusmudelis moodustab sisetarbimine ligikaudu 65% SKP-st (sisemajanduse koguprodukt) ja investeeringud infrastruktuuri ja tootmisvõimsustesse 15%, siis 1970-ndate Jaapanis olid need numbrid vastavalt 48% ja 40%. Teisisõnu tarbisid jaapanlased suhteliselt vähe, kuid oluline osa vahenditest suunati investeeringutena uute tehaste ja pilvelõhkujate püstitamisele. 1985-ndaks aastaks, olles lubanud mõningast jeeni tugevnemist, oli sisetarbimise osakaal Jaapani majanduses tõusnud 54 protsendini ja investeeringute osakaal langenud 28 protsendini. Selliste edusammude valguses ei tundunud jätkuv jeeni tugevneda laskmine Plaza kokkuleppe raames enam kuigi ohtlikuna. Pealegi, nagu ütles hiljem üks Jaapani endine keskpankur, loodeti tugevnevast jeenist saada algtõuge aktsia- ja kinnisvarahindade tõusuks ning selle tekitatud rikkuse efekti najal pidi inimestel tekkima tarbimiseks rohkem raha ja ettevõtetel on nii võimalik end järk-järgult siseturu vajadustele ümber kujundada. Nagu nüüd tagantjärele näha, oli see halb mõte tekitades Jaapanis kaasaja ühe suurima aktsia- ja kinnisvarabuumi, mis paiskas riigi majanduse sügavasse kriisi ja nüüdseks juba teist aastakümmet kestvasse stagnatsiooni. Hiina, kellele Jaapani majandusmudel on eeskujuks olnud, on tähelepanelikult jälginud arenguid oma naabri majanduskeskkonnas. Paljud Hiina majandusteadlased, tunnistades kas ise, et mõneti on see konspiratsiooniteooria-hõnglunine, arvavad seniajani, et USA kasutades oma jõupositsiooni maailmas, surus Jaapanile Plaza kokkuleppe lihtsalt peale. “Ja paljud meist arvavad, et nüüd püüab USA teha sama Hiinaga”, lisab Xu Qiyuan, Hiina Sotsiaalteaduste Akadeemia teadlane.

Kõrvutades sisetarbimise ja investeeringute osakaale Hiina majanduses Plaza Accord’i aegse Jaapaniga on Hiina täna oluliselt kehvemas olukorras. Sisetarbimine moodustab kõigest 36% Hiina SKP-st ja investeeringud koguni 50%. Nagu demonstreeris Jaapani näide, viib madal sisetarbimine ka kõrgete säästude osakaaluni majanduses. Praeguseks on Hiina eraisikute säästud ja positiivne väliskaubandussaldo viinud olukorrani, kus riigi jooksevkonto ülejääk on ligikaudu kolmekordne 1985. aasta Jaapaniga võrreldes. Globaalse majandusaktiivsuse langusega viimasel paaril aastal on Hiina tunnetanud ohtu ekspordisektorist ja investeeringutest sõltumisele ning on läbi viinud mitmeid reforme elavdamaks sisetarbimist ja piiramaks liigseid kapitaliinvesteeringuid. Sisse on viidud uued pensioniskeemid, muudetud on tervisekindlustuse süsteemi, kaotatud mitmed maksusoodustused tavatoodete ekspordile ja loodud uued uurimis- ja arendustegevust soodustavad maksukärped. Ajalugu on Hiinale andnud võimaluse, mida Jaapan omal ajal ei kasutanud, reformida ja tasakaalustada oma majandus enne kui see on piisavalt väljaarenenud ja enam mitte nii muutustealdis. Selles suhtes on globaalne majanduskriis Hiinale olnud hea ja õigeaegne meeldetuletus, et suuresti ekspordil baseeruv majandus tähendab sõltuvust välisriikidest ning pannud riigi vaatama majandusmudeli reformimisele teise pilguga.

Hiljutine rahvusvaluuta jüaani kontrollitud tugevnemise lubamine koos mõningase palgataseme tõusu lubamisega ja teised juba rakendatud majanduse tasakaalustamise meetmed ei ole mitte USA-poolsele survele allumine, vaid teadliku tsentraalse majanduspoliitika viljelemine. Arvestades selgelt hiinlaste meeltes püsivaid lähinaabri Jaapani kogemusi Plaza Accord-i aegadest ning USA kui maailma võimuliidri nõrgenevat rolli on vähetõenäoline, et Hiina laseb endale peale suruda Plaza lepingule sarnase oma rahvusvaluuta tugevnemist puudutava kokkuleppe. Kui jüaani kurss järgnevatel aastatel dollari suhtes muutub, siis eelkõige Hiina enda initsiatiivil ja Hiina majanduse tasakaalustamise eesmärke silmas pidades. Maailma majanduse jõujooned on võrreldes 1980-ndatega siiski mõnevõrra muutunud.

 

Rubriigid: Analüüsid, märksõnad: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

 

Lisa kommentaar