Korrelatsioon finantsturgudel ja selles toimunud muutused

chasingmarkets

Finantsturud ja tõus 200%. Kõlab hästi? Esmapilgul kindlasti. Samas ei kirjelda eelnev mitte aktsiate või võlakirjade hinnatõusu, vaid hoopis aktsia- ja võlakirjahindade omavahelise korrelatsioonikoefitsiendi muutust. Nimelt on viimase aasta jooksul finantsinstrumentide omavaheline korrelatsioon oluliselt kasvanud. Seda nii varaklassi sees (erinevate ettevõtete aktsiad omavahel) kui ka varaklasside vaheliselt (aktsiad vs võlakirjad). Võimalikke põhjuseid, mis selle muutuse tinginud on, ringleb finantsturge kajastavas meedias mitmeid. Käesolev kirjatükk kajastab ühte võimalikku mõttekäiku ja arutleb, mida eelkirjeldatud muutused investeerimistegevuse võtmes endaga kaasa võivad tuua.

Korrelatsiooni mõiste ja olulisus finantsturgudel

Finantsturgude kontekstis kajastab korrelatsioon[1] kahe instrumendi vahel seda mil määral nende instrumentide hinnad liiguvad koos. Kahe finantsinstrumendivaheline korrelatsioon on kõrge kui ühe instrumendi hinna muutudes liigub samas suunas ka teise väärtpaberi hind – positiivne korrelatiivne seos. Samuti on korrelatsioon kõrge kui ühe instrumendi hinna langedes teise instrumendi hind tõuseb ja sellist seost nimetatakse negatiivseks korrelatiivseks seoseks. Levinuimaks näiteks positiivsest korrelatsioonist finantsturgudel on sama regiooni ja majandussektori aktsiate hindade samasuunaline liikumine. Negatiivne korrelatiivne seos on traditsiooniliselt valitsenud aktsiahindade ja riigivõlakirja hindade vahel. Teisisõnu ajalooliselt on aktsiahindade tõustes riigivõlakirjade hinnad üldjuhul langenud.

Just viimatinimetatu on olnud seni finantsteoorias kasutatud hajutatud investeerimisportfelli koostamise alustala ja peamine põhjus, miks kaasata portfelli nii võlakirju kui ka aktsiaid. Teisisõnu kui nn. tasakaalustatud portfellis majanduse tõusufaasis aktsiainvesteeringute väärtus tõuseb, siis võlakirjade väärtus langeb. Samas majanduse langusfaasis aktsiahindade langedes pakub võlakirjahindade tõus kaitset portfelli väärtuse vähenemise vastu. Seega tasandavad hinnamuutused aktsiates ja võlakirjades teineteist, mille tulemusena on investeerimisportfell stabiilsem. Sarnase hajutatuse efekti annab investeerimisportfelli koostamisel ka selliste instrumentide kaasamine portfelli, mille turuhindadel omavahel korrelatiivne seos puudub. Sellisel juhul ühe instrumendi hinna langus ei saa küll tasakaalustatud teise instrumendi hinnatõusuga, kuid hajutatus on saavutatud läbi selliste instrumentide kaasamise portfelli, mis on teineteise käekäigust sõltumatud.

Ajalooline korrelatsioon finantsinstrumentide vahel

Praegusele kriisile eelnenud kahel aastakümnel oli USA ühe jälgitavaimasse aktsiaindeksisse Standard & Poor’s 500 kuuluvate viiesaja aktsia hindade omavaheline korrelatsioonikoefitsient vahemikus 0.15 kuni 0.35. Meenutame, et korrelatsioonikoefitsient saab olla vahemikus -1 kuni +1, kus -1 väljendab perfektset negatiivset korrelatsiooni ja +1 täiuslikku positiivset korrelatsiooni kahe instrumendi vahel. Seega hajutamine isegi S&P 500 piires andis märgatava efekti. Praeguse seisuga on ülalkirjeldatud korrelatsioon tasemel ca 0.55, olles lühiajaliselt, käesoleva aasta mai kuus, ulatunud ligi 0.7 tasemele. Sarnane tendents on ilmnenud ka varaklassidevahelistes seostes. Viimase neljakümne aasta jooksul on aktsia-, võlakirja- ja toormehindade ning USA dollari vaheline korrelatsioonikoefitsient olnud enamjaolt vahemikus -0.15 kuni +0.10 olles vaid ajutiselt kriisiaastatel (1973-74, 1987-88) tõusnud maksimaalselt 0.25-ni.  Täna kõigub see taseme 0.35 ümbruses ja seda enam mitte kriisisituatsioonis vaid väidetavalt majanduskasvu taastumise tingimustes. Oluline ongi siinjuures mõista, et kriisisituatsioonides, nagu seda olid 1973. aasta naftakriis ja 1987. aasta „Mustale esmaspäevale“ järgnenud börsipaanika, on hirm peamine finantsturge suunav tegur ning korrelatsioon sellistel puhkudel alati tõuseb. Eeltoodu valguses tekivad koheselt järgmised küsimused: 1) mis on põhjustanud ülalkirjeldatud olulised muutused finantsturgude olemuses ja instrumentidevahelistes seostes ning 2) mis mõju on sellel kõigel investeerimisportfellile?

Instrumentidevaheliste seoste muutuse võimalikud põhjused

Alustame võimalikest põhjustest. Eelkirjeldatud muutused ei ole finantsmaailma kajastavas meedias jäänud tähelepanuta ja põhjuseid ning põhjendusi tuuakse mitmeid. Palju on räägitud robotkauplemise (HFT ehk High Frequency Trading) mõjust hindade liikumisele, samuti indeksaktsiate ja ETF-ide (Exchange Traded Funds ehk börsil kaubeldavad investeerimisfondid) rolli kasvust turukäibes. Siiski on vähetõenäoline, et just eelnimetatud on esile kutsunud nii varaklassisiseste kui ka varaklassidevaheliste seoste nõnda olulised muutused. Pigem peitub põhjus arenenud riikide keskpankade poolt praktiseeritavas erakordses rahapoliitikas. Keskpankade baasintressimäärad on toodud ajalooliselt madalaimatele tasemetele, keskpankade bilansimahud on kriisijärgselt hüppeliselt kasvanud mitmesuguste väärtpaberite kokkuostuprogrammide tõttu, keskpangad sekkuvad üha aktiivsemalt rahvusvaluuta kursi määramisse finantsturgudel. Teisisõnu on juba üle aasta praktiseeritud pretsedenditult lõtva ja stimuleerivat rahapoliitikat eesmärgiga anda majandusaktiivsusele uus hoog. Kuigi ajutine kergendus 2009. aasta teises pooles saabus ei ole senine tegevus jätkusuutlike tulemusteni viinud. Seetõttu astuvad keskpangad järjest uusi samme veelgi suurema stimuleerimise ja väärtpaberite kokkuostuprogrammide suunas, mistõttu ongi korrelatiivsed seosed finantsturgudel oluliselt muutunud. Peagi võib ses valguses taas kasutusele võtta vana ja praeguseks juba unustatud termini poliitökonoomia, sest suuresti kesksete poliitilis-administratiivsete otsuste toel nii finantsturud kui majandusindikaatorid viimase aasta-pooleteise jooksul ongi liikunud.

Lihtsustatult tähendab ülalkirjeldatud lõtv ja stimuleeriv rahapoliitika järgmist. Kujutage endale ette turgu. Näiteks täiesti tavalist turgu, kus pakutakse kõike alates kartulist ja õuntest kuni sealiha ja seenteni. Kõik turuosalised toimetavad vastavalt oma eesmärgile, kes oma kaupa pakkudes, kes soovitut otsides. Ostjad on üldjuhul tulnud turule soetama kindlaid kaupu ja nende selleks ette nähtud raha hulk on piiratud. Sellises olukorras, kus näiteks turule tulnu eesmärk on soetada kõik korraliku kõhutäie tarbeks vajalik ostab ta pisut liha, juurde kartuleid ning raha ongi selleks korraks otsas. Oletame nüüd, et turuväravas antakse igale sisenejale kinkekaart, millel toodud summa ulatuses saab vabal valikul tasuta kaupu. Ainus tingimus on, et kinkekaart kehtib ainult nüüd ja praegu. Ratsionaalne käitumine on lisaks eelkirjeldatud kartulitele ja lihale osta ka pisut seeni ja kui kinkekaardi summa veel lubas siis ka õunu ja kõike muud pakutavat. Juhul kui kõik turule tulnud käituvad sama moodi, on peagi kogu kaup otsas. Kuna lisa ei ole kaupmeestel kohe kusagilt võtta, siis tundub mõistlik tõsta hinda. Mõned nupukamad turul kauplejad nähes, et müük läheb üle ootuste hästi, tõstavad tasapisi hinda juba samal päeval. Teised alles järgmisel päeval uue kaubalaadungiga turule jõudes. Ka järgmisel päeval jagatakse turuväravas kinkekaarte ning inimestel on võimalik selle eest soetada, mida iganes nad soovivad ja jällegi ainult tingimusel, et seda tehakse kohe ja antud turul. Nüüd näeme juba rohkem kaupmehi, kes mõne aja möödudes ja oma juba pooleldi tühjaksmüüdud kaubavarusid tunnistades julgelt hinda tõstavad. Tähelepanu väärib antud juhul see, et hinda tõstavad nii lihamüüjad, õuntega kauplejad kui ka seeni pakkuvad kaupmehed. Samas vahepeal ei ole juhtunud midagi olulist õunasaagiga, mis kaupmehel on võimalik turule tuua, ega ka seened pole üleöö metsast kaduma läinud. Ainus muutus oli ostjatele kinkekaartide jagamine ehk majandusterminites väljendades raha pakkumise suurendamine, mille tulemusena tõusid turul kõik hinnad. Teisisõnu kui seni õunte ja seente hindade vahel puudus korrelatiivne seos, siis ühtäkki ainuüksi kinkekaartide (raha) pakkumisega oli nimetatud hindade vahel tekkinud positiivne korrelatiivne seos. Ülaltoodut tagasi finantsturgude konteksti asetades – ekspansiivse rahapakkumise, väärtpaberite kokkuostuprogrammide ja verbaalse interventsiooni koosmõjul ja vastava signaali tulles opereerib finantsturg kord valimatult varasid ostes (mille tulemusena kõigi varade hinnad tõusevad), kord jälle müües (kõigi varade hinnad langevad). Sellise käitumise tulemusena suurenebki instrumentidevaheline positiivne korrelatsioon. Olles nüüdseks mõistnud toimunud muutusi finantsturgude olemuses ja instrumentidevahelistes seostes, mis tekivad lõdva rahapoliitika viljelemisel jääb vastata küsimusele – kuidas see mõjutab minu investeerimisportfelli?

Korrelatsiooni muutuse mõju investeerimisportfellile

Pikaajaliseks säästmiseks mõeldud investeerimislahenduse väljatöötamisel on alates kaasaegse portfelliteooria esmaesitlemise aegadest (1950-ndad) optimaalse investeerimisportfelli koostamisel lähtutud instrumentidevahelisest korrelatiivsest seosest. Mida vähem portfelli kaasatavad instrumendid omavahel positiivselt korreleeruvad, seda parem hajutatus saavutatakse. Traditsiooniliselt on investeerimisega alustades iga investor esmalt otsustanud talle vastuvõetava riskitaseme, millele järgneb portfelli koostamine maksimeerides võimalikku tootlust antud riskitaseme piires. Selle harjutuse käigus otsitakse kõrgeima võimaliku tootluse ja omavahel vähesel määral  positiivselt korreleeruvate instrumentide parimat kombinatsiooni. Eeldame järgneva mõtteharjutuse tarbeks, et selline kombinatsioon on leitud ja portfell on koostatud investorile aktsepteeritaval riskitasemel instrumentidest, millede vahel on negatiivne korrelatiivne seos või mis omavahel ei korreleeru. Mis juhtub selle investeerimisportfelli riski karakteristikutega kui instrumentidevahelised seosed olulisel määral muutuvad? Kas portfell on jätkuvalt hajutatud ja sama eeldatava riskitasemega kui endised puudunud või negatiivsed korrelatiivsed seosed on asendunud positiivse korrelatiivse seosega? Selge ja ühene vastus siinkohal on, et hajutatuse efekt on märgatavalt vähenenud ja portfelli riskitase oluliselt tõusnud. Seetõttu on mõistlik üle vaadata, mis alustel minevikus investeerimisportfell loodud sai ja kas riskitase vastab ka praegu ootustele.

Lisaks eeltoodule on suurenenud positiivsel korrelatsioonil veel üks võimalik mõju investeerimisportfellile. Rõhutan siinkohal just sõna võimalik, sest korrelatsiooni suurenemisega on kasvanud süsteemse riski oht finantsturgudel. Samuti on oluliselt kasvanud võimaliku mõju suurus ja selle ulatus nimetatud riski realiseerumisel. Lihtsustatult ja naastes eelnevalt kirjeldatud turu näite juurde – kui kinkekaartide jagamise tulemusena kõigi kaupade hinnad tõusid, siis päeval, mil kinkekaartide jagamine lõpetatakse saabub tõdemus, et hinnad on ülepaisutatult kõrged. Liikudes tagasi piiratud ressurssidega olukorda saab kaupmeestele kiirelt selgeks – kuna ostjatel on vahendeid vaid hädavajaliku tarbeks, siis et üleüldse midagi müüa, peab hinda oluliselt langetama. Seega langevad järsult nii liha, õunte kui seente hinnad. Antud näite kontekstis tundub nimetatud hinnalangus küll positiivsena, kuid kandes kirjeldatu üle finantsturgudele mõistame olukorra võimalikku ebameeldivust. Investori vaatenurgast on olnud rõõmustav näha nii võlakirjade kui aktsiahindade samaaegset tõusu, kuid meeles tasub praegu pidada ka vastupidise võimaluse realiseerumist – enamiku varaklasside hindade samaaegne langus.

Kokkuvõtteks

Viimase aasta jooksul oleme finantsturgudel kogenud instrumentidevaheliste korrelatiivsete seoste olulist muutust. Eelnevalt omavahel mitteseotud instrumentide hinnad liiguvad ühtäkki samasuunaliselt. Üheks võimalikuks põhjuseks võib pidada arenenud riikide, eelkõige USA, keskpankade lõtva ja majandusaktiivsust stimuleerivat rahapoliitikat. Kuigi esmapilgul tundub finantsinvestorina positiivne, et tõusnud on nii aktsiate, võlakirjade, kulla kui ka toorainete hinnad, siis sügavamal pinna all peidab end oluliselt kasvanud süsteemse riski ja võimalike hinnamullide tekke oht. Tõenäosus, et ilma jätkuva stiimuli ja abiprogrammideta üks või mitu neist hinnamullidest järgneva aasta jooksul lõhkeb on kasvamas.


[1] Korrelatsioon on statistiline seos, mis väljendub ühe juhusliku suuruse (kesk)väärtuse sõltuvuses teise juhusliku suuruse väärtusest.

 

Rubriigid: Analüüsid, märksõnad: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

 

Lisa kommentaar